Tütar võib oma emale öelda, et laste kohta käivast erimeelsusest tuleb rääkida temaga. Kui ema on harjunud tütrele kõiki oma muresid usaldama, võib tal olla raske kuulda, et tütar valib nüüd ise, millal tal on jaksu kuulata. Esimesed reaktsioonid näitavad sageli, kui tugev oli vana harjumus. Edasised teod näitavad, kas uut kokkulepet saab proovida.
1. Pere võib hakata vana korda taastama
Kujutame ette perekonda, kus ema on aastaid vastutanud laste eest, korraldanud igapäevaelu, lahendanud probleeme ja püüdnud suhteid hoida. Samal ajal kritiseerivad teised tema otsuseid, halvustavad teda laste ees või sekkuvad kokkulepetesse. Ema püüab selgitada, põhjendada, lepitada ja mõista.
Ühel hetkel ütleb ta: „Mina ei kanna enam vastutust teiste täiskasvanute käitumise eest. Minu laste ees mind ei alandata. Minu elu ja minu lastega seotud otsuseid ei tee inimesed, kes nende eest vastutust ei kanna.”
Mis siis juhtub? Vanaema võib tunda, et temalt võetakse mõjuvõim. Partner võib tunda, et temalt nõutakse valiku tegemist. Sõbrad võivad pahandada, et käitumine, millele varem vastu ei vaieldud, on nüüd jutuks võetud.
Perekonnasüsteemide teoorias seostatakse seda homöostaasiga ehk kalduvusega säilitada tuttavat suhtemustrit ka siis, kui see kõigile ei sobi. Ema on muutnud oma käitumist. Teised võivad esialgu oodata, et ta pöörduks tagasi selle juurde, kuidas asjad seni käisid.
2. Probleemiks võib saada inimene, kes piiri seadis
Kui ema ütleb, et teda ei tohi laste ees halvustada, võib ta vastu kuulda:
„Sa oled liiga tundlik.”
„Sa kujutad asju ette.”
„Sa mäletad valesti.”
„Sinuga ei saa rääkida.”
„Sa vajad psühhiaatrit.”
Algne küsimus oli, miks üks täiskasvanu teist laste ees alandas. Nüüd räägitakse sellest, miks ema nii tugevalt reageeris. Ta peab justkui enne tõestama, et tema reaktsioon oli õigustatud, kui keegi on valmis arutama seda, mis üldse juhtus.
Seda pööret saab mõtestada DARVO ja patuoinaks tegemise kaudu. DARVO kirjeldab vastust, kus inimene eitab etteheidet, ründab selle esitajat ja pöörab osad ümber, nii et mure tõstatanud inimene peab lõpuks ise ennast kaitsma. Ühe lause põhjal saab kirjeldada seda konkreetset vestlust. Mustri mõistmiseks tuleb vaadata, kas sama pööre kordub.
3. Laps võib hakata piire tugevamalt katsetama
Vanaema on lubanud midagi, mille kohta ema ütles varem „ei”. Ema taastab kokkuleppe ja laps protestib. Lapse jaoks võib vanaema luba olla olnud päris lubadus. Kui eri täiskasvanute sõna on eri olukordades kehtinud, võib tal olla raske aru saada, kelle otsust nüüd järgida.
Kui lapsel on ka autismiga seotud vajadusi, võivad ootamatu muutus, ebaselgus ja emotsionaalne konflikt olla talle eriti koormavad. Ema saab oma vanemlikku rolli hoida selge ja järjepideva kokkuleppega. Laps peab teadma, mis edasi juhtub. Täiskasvanud saavad erimeelsuse omavahel lahendada, et lapsel jääks võimalus olla lähedane nii ema kui ka vanaemaga.
4. Selgub, millised suhted suudavad muutusega kohaneda
Mõni inimene võib alguses solvuda ja hiljem mõista, et tema käitumine tegi haiget. Mõni vajab aega ja täpsemat kokkulepet. Mõni võib jätkata süüdistamist või halvustamist.
Oluline on vaadata, mis juhtub pärast esimest reaktsiooni. Kas inimene tuleb hiljem vestluse juurde tagasi? Kas ta suudab kuulata ja võtta vastutuse oma osa eest? Kas ta räägib järgmine kord erimeelsusest emaga otse või tõstatab selle jälle lapse ees? Aja jooksul annavad just need teod teada, kui palju on suhtes ruumi nii ema kui ka laste vajadustele.
5. Ema võib ise tunda süüd ja kahtlust
Kui ema on aastaid püüdnud kõiki mõista ja suhteid koos hoida, võib piiride hoidmine tunduda talle endalegi võõras.
„Äkki ma reageerisin üle?”
„Äkki oleksin pidanud vaikima?”
„Äkki lõhun mina perekonna ära?”
Ema võib tagasi vaadata sellele, kuidas ta oma piiri väljendas. Võib-olla ütles ta midagi liiga teravalt ja tahab selle eest vabandada. Samal ajal võib kokkulepe, et erimeelsustest räägitakse laste kuuldekaugusest eemal, endiselt kehtida. Ta saab vastutada oma sõnade eest ja hoida piiri, mille pärast vestlus algas.
6. Vastutus võib liikuda tagasi sinna, kuhu see kuulub
Varem vastutas ema, teised sekkusid ja tema pidi tagajärjed lahendama. Piiri hoidmise järel võib korraks olla rohkem protesti ja vaidlusi. Kui täiskasvanud suudavad läbi rääkida, kes otsustab ja kes mille eest vastutab, saavad lapsed aja jooksul kogeda rohkem järjepidevust.
Vanaema saab last toetada ja rääkida oma tähelepanekutest emaga. Sõbrad saavad oma muredest rääkida täiskasvanutele otse. Partner saab arvestada nii oma lähedaste kui ka kaaslasega, kui ta ühiseid otsuseid teeb. Lapse õhtu ei pea enam sõltuma sellest, kas tal õnnestub täiskasvanuid lepitada.
Aga kui teised keelduvad muutumast?
Mõnikord tähendab piiri hoidmine harvemaid kohtumisi, selgemaid suhtlemistingimusi või vestluse lõpetamist, kui laste ees algab halvustamine. Kui piirile järgneb ähvardamine, hirmutamine või kontrolliv käitumine, tuleb esikohale seada turvalisus.
Selles loos kordub üks ring. Teised ületavad piiri. Ema reageerib. Tähelepanu läheb tema reaktsioonile. Algne käitumine jääb arutamata ja järgmine kord algab kõik uuesti.
Ema saab sellest ringist väljuda hetkel, mil ta lõpetab oma pädevuse tõestamise ja pöördub tagasi konkreetse küsimuse juurde. Kelle käitumisest me räägime? Kes vastutab järgmise sammu eest? Mida on vaja selleks, et laps saaks jääda lapseks?
See on üks lõik minu tulevasest raamatust „Mis juhtub siis, kui üks lõpetab ringi? Perekondlike rollide sasipuntrast sisemise vabaduseni”.
Romina Tiirik